Suuur asi.
Pole sellest varem kirjutanud, sest on mõnusalt stressirohke asi olnud.
Juunis, kui käisin kooli tutvustaval päeval ja sain hulka targemaks , sain ka teada, et pean oma viistsaatust muutma, mis ei tundunud esialgu keeruline, sest on ju viisa mu passis olemas. Viibin laagris töötades vahetusviidaga (J-1) ja kooli ajaks on vaja aktiveerida tudengi viisa (F-1) Variante oli kaks, kas anda taotlus sisse ja see oleks võinud võtta aega kuni 6 kuud, mille jaoks mul ilmselgelt nii palju aega polnud ja nii poleks ma saanud kooli alustada augustist. Teine võimalus lahkuda riigist ja siseneda Ameerika Ühendriikidesse tudengiviisaga. Umbes poolteist kuud jändasime kinnitamaks, et muid variante pole. Käisin kohal Immigratisiooni ametis, kus oli maailma kõige abitum ametnik. Kaks nädalat varem kinni pandud kohtumine kestis neli minutit ja tulin tagasi sama targana ainult sada korda kujremana ja lihtsalt nii pettuna kogu selles süsteemis. Asjaga tegelesi nii issi ja emme eestis kui ka Alexi vanemad siin, et veenduda nii lihtne probleem peab leidma nii keerulise lahenduse.
Lõpuks õnnestus ühe eestlasest ametnikuga ühendust saada ameerikas. Kes uuris asja ja kinnitas fakti,et olukord nii on. Edasi jäi siis üle mõelda kuhu minna. Euroopa on mudugi kõige turvalisem aga ka kallim lennureisi koha pealt ja aega võtab rohkem. Järgmised variandid Kanda ja Mehhiko. Peale vestlusi ametnikega tundus, et isegi sketsi mehhiko ei tohiks probleem olla. Mul on ju kõik paberid olemas.
Üleeile, 1.augustil võtsime Alexiga tripi ette Mehhikosse. Parkisime ligi 6h sõitu laagrist. Parkisime auto ameerika poolele, krabasin oma paberid ja jalutasime üle piiri, neid ple piiiri jalutajaid oli uhkelt, mniiet oli hall mass nagu iga teinegai. Siis üle silla teisele poole tänavat ja seisme juba samas, mis toob tagasi ameerikasse. Suht kiirelt liikus saba ja juba olingi piiriamtnikuga ees. Alex lasi mind esimesena, minna, et kui midagi on, saab ta ikka kõrval olla aga mudugi lõkati ta kohe teise putka juurde ja lups üle piiri ta oligi, mina pidin aga tagasi minema, et see viistaatuse protsess toimub, mingis teises majas. Kõmpisin siis tagasi, ilma et olek stalle saanud midagi õelda. Lõpuks jõudsin siis õige ametniku juurde (esiemsel polnud õigusi seda kamarajura teha), siis võttis see kogu asi aeg vähem kui 10 minutit, naljatasime kui rasek on mu perekonnaniem hääldada jne… väga laadna. Alexi jaoks oli see aga pea tunni ajaline närveerimine väljas. Milline kergendus kui see kogu jama läbi oli, mul õiged tempild passis…
Eks need postitused nii harvad ongi siin olnud, et tegelt on mõnus pinge selle jamaga tegelemine olnud.
Aga lõpp hea, kõik hea.
Ametlikult tudeng.
Tervitan
(Pilt Mehhikost)
sa oled küll paras naljamuna..ka teisel mandril juhtub sinuga igast asju :D
ReplyDelete