Saturday, April 5, 2014
Pacific Coast Highway
Friday, November 8, 2013
Andreas külas - Halloween ja ERSO
Tervitused sügisesse Eestisse sügisest Californiast!
Eelmine nädal oli sündmusterikas ja väga tore! Mul käis külas Andreas, kes esines ERSOga Valley Performance Centeris esines. See asus samas kämpuses kus ma koolis käisin. Päev enne kontsertit sain ma
Anndreasega kokku ja näitasin talle natuke ümbrust. Valisin oma
lemmikpiirkonna- Santa Monica. Ilm oli vapustav ja mõnus oli ringi
jalutada. Et see päev mil ta siin oli osutus Halloweeniks oli väga
lõbus - palju kostüümides inimesi linna peal + teenindajad ja poed
müüjad olid kas mingi huvitava maski, meigi või kostüümiga. Väga kirev
:) Ma ikka aegaajalt pidin meelde tuletama Andreasele, et tegelt ka neil
müüjatel muidu pole vurre ees. Samas kohtas ka inimesi, kelle kohta
võis arvata, et see on nede igapäevane outfit - smurfi pidjaamades käia
poes...?? hmm.
Õhtul läksime Caitlini juurde Halloweeni tähistama. Seal
oli veel pere tuttavaid ja teisigi sõpru. Selles piirkonnas on kindlasti
pks vägevamaid Halloweeni elamusi - majad kaunistatud (ämblikuvõrgud,
kõrvitsad, nõiad, luukered jne) istutakse maja ees kommiämbriga ja siis
kostüümides lapsed tulevad ja ütlevad "trick or treat?" ja siis annad neile kommi vastu, ilma et nad midagi muud peaks tegema. Kostüümis lastel on vägevad!
Üks naaber loendas klikkeriga
üle ja sai 1660 last, kes käis läbi ja see peab paika kindlasti, sest massid mis neil tänavatel liikusid olid võimsad.
Caitlin oli varunud 13 kilo komme (30poundi) !!! Siis kui kommid otsa olid saanud hakkas trall ja tagaajamine - ehk traditsioonilised ameeriklaste mängud õlle, kaartide, topside ja ping-pongi pallidega. Väga meeleolukas oli.
Taaskord liiga palju süüa ja jooki :)
Aga siis kontserdi juurde. Kontsert oli kahes vaatuses ja esimese vaatuse nael oli noor Armeenia tšellist, kaks aastat tagasi Moskvas Tšaikovski-nimelisel konkursil peapreemia võitnud Narek Hakhnazaryan. Isegi need, kes muusikast mõhkugi ei jaga jääksid suu lahti kuulama ja vaatam seda tegelast. Kogu kontsert oli väga nauditav ja vaimselt kosutav. Hea repertuur ja suurepärase esitlus. Igati tore oli Andreast näha ja pärast veel vaimselt ennast harida ka :)
Edasi suundusime juba kämpi, kus oli see sigadetapmisnädalavahetus. Sellest pikemalt juba järgmine kord...
Muideks, mul on nüüd Iphone! oujeee! saab iMessageid saata. Varsti nuputan Viberi ja skype sinna.
Nüüüd aga side lõpp.
Eelmine nädal oli sündmusterikas ja väga tore! Mul käis külas Andreas, kes esines ERSOga Valley Performance Centeris esines. See asus samas kämpuses kus ma koolis käisin. Päev enne kontsertit sain ma
Anndreasega kokku ja näitasin talle natuke ümbrust. Valisin oma
lemmikpiirkonna- Santa Monica. Ilm oli vapustav ja mõnus oli ringi
jalutada. Et see päev mil ta siin oli osutus Halloweeniks oli väga
lõbus - palju kostüümides inimesi linna peal + teenindajad ja poed
müüjad olid kas mingi huvitava maski, meigi või kostüümiga. Väga kirev
:) Ma ikka aegaajalt pidin meelde tuletama Andreasele, et tegelt ka neil
müüjatel muidu pole vurre ees. Samas kohtas ka inimesi, kelle kohta
võis arvata, et see on nede igapäevane outfit - smurfi pidjaamades käia
poes...?? hmm.
Üks naaber loendas klikkeriga
üle ja sai 1660 last, kes käis läbi ja see peab paika kindlasti, sest massid mis neil tänavatel liikusid olid võimsad.
Caitlin oli varunud 13 kilo komme (30poundi) !!! Siis kui kommid otsa olid saanud hakkas trall ja tagaajamine - ehk traditsioonilised ameeriklaste mängud õlle, kaartide, topside ja ping-pongi pallidega. Väga meeleolukas oli.
Taaskord liiga palju süüa ja jooki :)
Aga siis kontserdi juurde. Kontsert oli kahes vaatuses ja esimese vaatuse nael oli noor Armeenia tšellist, kaks aastat tagasi Moskvas Tšaikovski-nimelisel konkursil peapreemia võitnud Narek Hakhnazaryan. Isegi need, kes muusikast mõhkugi ei jaga jääksid suu lahti kuulama ja vaatam seda tegelast. Kogu kontsert oli väga nauditav ja vaimselt kosutav. Hea repertuur ja suurepärase esitlus. Igati tore oli Andreast näha ja pärast veel vaimselt ennast harida ka :)Edasi suundusime juba kämpi, kus oli see sigadetapmisnädalavahetus. Sellest pikemalt juba järgmine kord...
Muideks, mul on nüüd Iphone! oujeee! saab iMessageid saata. Varsti nuputan Viberi ja skype sinna.
Nüüüd aga side lõpp.
Saturday, October 26, 2013
Ott :)
Tervitus,
No mu püüdlused korra nädalas siia kirjutada pole väga edukad olnud aga üritan jälle teid kurssi viia toimuvaga.
Lühidalt siis sellest, millega ma siin tegelen. Minule väga harjumatult pole mu päevad täis tegemisi ja töötamist nagu seda oli see Eestis. Ja eks see harjumatu ole aga nagu kõik on mulle sada korda korrutanud ja soovitanud, naudi seda hetke, mis mul on sest varsti olen ma taas orav rattal ja siis unistas sellest omamoodi lebost mis mul on. Be kind to yourself!
Hetkel otsin pool aktiivselt tööd ja ega see olukord väga roosiline pole ja tundub, et igal pool maksavad vaid tutvused, ehk Alexi pere ja nende lähituttavad on kõik suure hurraaaga mulle tööd hakanud otsime, see on tore:)
Teistpidi teeb rahulikuks see, et tegelt paberite järgi ma kohe tööle nii kuinii ei saaks hakata, sest nendega läheb ka veel aega võib lausa kuid minna.... ulme koht on see Ameerika ikka. Nagu mulle ikka meeldib kutsuda Bürokraatia Ühendriigid.
Lisaks valmistun endale kohalike lube tegema, et siis ikka asjad korralikult korras oleks autoga ringi liigeldes.
Siin oldud aja highlight oli kindlasti nädal aega tagasi Los Angelese Eesti majas toimunud Ott Leplandi kontsert. Õigemini oli neid LAs kaks ja ma poleks endale andestanud mitte kohale minna mõlemale. Neljapäevane kontsert oli selline tsill Sunset boulevardil ühes muusikapoes, mille üks omanikest on eestlane. Jäin nõksa hiljaks ja nii äge oli lihsalt suvalises kohas Sunset boulevadil sisse astuda ja seal laulab Ott ja umbes 7 eesti naist on kuulamas ja siis trobikond kaameramehi, sest seda kanti laivis üle. Pärast läksime koga kohal olnud pundiga Mehhiko cantinasse paarile dringile. Väga mõnus ja tsill oli ja tore kuulata bändi seiklusi USAs. Mingi hetk otsustasin siis koju kooberdada. Kui autoni jõudsin, selgus, et olin oma esimese parkimistrahvi siis ka siin maal saanud. Ma pean tunnistama, et Eestis oli see viimati 2009 aastal kui trahvi sain, niiet isegi pikk paus on jäänud :)
Laupäevane kontsert oli aga täielik the best of minu jaoks. Lisaks sellele, et mulle Oti muusika niikuini läheb väga korda, oli muusiku enda häälestus ka kuidagi väga 100% sel õhtul. Selle kontserdi teeb eriliseks see, et mulle oli pühendatud ka laul :) Millal teile viimati Ott pühendatud laulu esitas? :D
Ühe viimase loona oli "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ja see oli üliemotsionaalne, kõik see umbes 80 kuulajat püsti seismas ja kaasa laulmas.. Igati liigutav. Tore oli näha paljusid eestlasi, osadega olin enne kohtunud, osadega ainult meili teel aga iga mõnus õhtu. Alex jättis väga hea mulje endast kui püüdlikust eesti keele õppijast ja ma olin väga uhke tema üle. Pärast ikka afterparty ka, seekord ühes jazzibaaris aga ilma bändita, sest nad kiirustasid lennuki peale.
Ühe asjana, mida ma siin peaaegu iga hommik teen on jalutamas käimine. Et mitte tervet päeva maha magada, ärkan ma Alexiga samal ajal ja teen iga hommiku jalutustiiru. kõige lühemad otsad on nii 4km ringid ja mõnel hommikul on ka 7-8 km see ring. Käin üldjuhul koos Susiega ja vahel on mõni ta sõbranna ka kaasas aga alati on kaasas meie armas koer Shiloh (hääldatakse shailo). No mina pole kunagi hull loomade fänn olnud, aga see koer on eriti tore ja ta nii armastab mind ja on minuga suur sõber :) Vot nii!
Kes pole veel Eesti peo pulmagaleriiga tutvunud siis siin see on: http://pildipood.ee/album/
Tervitused ja kaastunne taaskord eriti hullude valimistulemuste üle :(
Muidu koduigatsus on endiselt suur ja selle postituse lõppu sobiv suurepäraselt see laul : http://www.youtube.com/watch?v=mxdhMMf4-Us
No mu püüdlused korra nädalas siia kirjutada pole väga edukad olnud aga üritan jälle teid kurssi viia toimuvaga.
Lühidalt siis sellest, millega ma siin tegelen. Minule väga harjumatult pole mu päevad täis tegemisi ja töötamist nagu seda oli see Eestis. Ja eks see harjumatu ole aga nagu kõik on mulle sada korda korrutanud ja soovitanud, naudi seda hetke, mis mul on sest varsti olen ma taas orav rattal ja siis unistas sellest omamoodi lebost mis mul on. Be kind to yourself!
Hetkel otsin pool aktiivselt tööd ja ega see olukord väga roosiline pole ja tundub, et igal pool maksavad vaid tutvused, ehk Alexi pere ja nende lähituttavad on kõik suure hurraaaga mulle tööd hakanud otsime, see on tore:)
Teistpidi teeb rahulikuks see, et tegelt paberite järgi ma kohe tööle nii kuinii ei saaks hakata, sest nendega läheb ka veel aega võib lausa kuid minna.... ulme koht on see Ameerika ikka. Nagu mulle ikka meeldib kutsuda Bürokraatia Ühendriigid.
Lisaks valmistun endale kohalike lube tegema, et siis ikka asjad korralikult korras oleks autoga ringi liigeldes.
 |
| Neljapäevane kontsert Sunsetil |
 |
| Neljapäevase kontserdi afterchill |
 |
| Laupäevane kontsert Eesti majas |
 |
| Ott hirmsasti tahtis minuga koos pilti teha.. ma siis olin nõus :) |
Ühe viimase loona oli "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ja see oli üliemotsionaalne, kõik see umbes 80 kuulajat püsti seismas ja kaasa laulmas.. Igati liigutav. Tore oli näha paljusid eestlasi, osadega olin enne kohtunud, osadega ainult meili teel aga iga mõnus õhtu. Alex jättis väga hea mulje endast kui püüdlikust eesti keele õppijast ja ma olin väga uhke tema üle. Pärast ikka afterparty ka, seekord ühes jazzibaaris aga ilma bändita, sest nad kiirustasid lennuki peale.
Ühe asjana, mida ma siin peaaegu iga hommik teen on jalutamas käimine. Et mitte tervet päeva maha magada, ärkan ma Alexiga samal ajal ja teen iga hommiku jalutustiiru. kõige lühemad otsad on nii 4km ringid ja mõnel hommikul on ka 7-8 km see ring. Käin üldjuhul koos Susiega ja vahel on mõni ta sõbranna ka kaasas aga alati on kaasas meie armas koer Shiloh (hääldatakse shailo). No mina pole kunagi hull loomade fänn olnud, aga see koer on eriti tore ja ta nii armastab mind ja on minuga suur sõber :) Vot nii!
Kes pole veel Eesti peo pulmagaleriiga tutvunud siis siin see on: http://pildipood.ee/album/
Tervitused ja kaastunne taaskord eriti hullude valimistulemuste üle :(
Muidu koduigatsus on endiselt suur ja selle postituse lõppu sobiv suurepäraselt see laul : http://www.youtube.com/watch?v=mxdhMMf4-Us
Wednesday, October 9, 2013
28.septmber 2013
Tere armsad,
Ma kujutan ette, et nii mõnedki ootavad teist juba muljeid pulmade kohta. Ja see on mu to do listis olnud tähtsalt kohal. Hea meelega ja südame rahuga võin öelda, et siinne pulm sujus sama hästi kui Eestis, kui oli ikka oma nägu ja Californiale iseloomuliku stiiliga. Ma päris detailselt ülevaadet ei kirjuta aga olulisemad hetked saavad üle käidud.
Nii tseremoonia kui pidu toimusid Alexi ema kodus. ( Tulge külla, siis saate aru kui imeline koht see on!) Meid oli õnnistatud suurepärase ilmaga - päike + 34kraadi sooja, mis õnneks õhtu poole langes alla 30 kraadi õnneks…
Kohal oli 162 külalist, kelle seas lisaks mu perele oli veel eestlastest Kairi ja Amer, kuigi Amer on ameeriklane panin ma ta sel üritusel eestlastega ühte patta :) Peale suhteliselt sarnase ülesehitusega abielu tseremooniat suunduti kokteile ja suupisteid nautima. Tegime siis oma avavalsi ja grupipildi. Muide grupifoto tegemine pole siin väga tavaks huvitaval kombel. Siis suunduti laudadesse ja oma koha leidsid sa pulgakommi ümber seotud nimesildi ja numbri järgi. Enne söömist toimusid traditsioonilised kõned - isamees (best man - Burt), pruudi isa, peigmehe isa ja ka peigmehe ema. Eriti uhke olen ma oma issi üle, kes pidas väga ilusa kõne… ma arvan, et see senini parem kõne, mis ta üldse pidanud on :) Istuti ümmargustes laudades ja pruutpaaril oli oma laud (ka jälle teistsugune komme).
Toiduks pakuti veiseliha, kana, ahjukartulit, erinevaid salateid ja kastmeid. Lihtne ja maitsev!
Taustaks mängis meie endi välja valitud playlist, millest 75% oli minu valik (nagu te teate on muusika mulle ülioluline) ja siis Alex ja Burt oli kantrit ja tsipa rokki ka lisanud. aga väga hea kombo oli välja tulnud.
Peale sööki jagunes seltskond kolmeks - oli neid, kes oleks võinud terve ülejäänud õhtu lauas edasi istuda ja lobiseda, siis oli neid, kes kimasid kohe magustoitu sööma, sest magustoidu lauale oli raske vastu panna. ja siis olid kolmandad, kes olid valmis tantsima! Kuigi ma võitlesin kahe viimase valiku vahel, sai tantsukirg minust võitu ja ma vist tantsisin kuni lõpuni praktiliselt kõik lood kaasa…nagu väikses omas mullis :)
Tagasi magustoidu laua juurde- Alyse oli põhimõtteliselt vaaritanud viimased kuu aega. Paljud küpsised ja küpsetised olid varem valmis tehtud ja sügavkülma pandud ja umbes pooled s.h. ka pulmatort valmisid viimase nädala jooksul. Ta on müstiline kokkaja ja naudib suure kirega kogu seda nõkitsemise protsessi. aga eks pildid räägivad enda eest, kui ägedaid asju ta on teinud. Lisaks kõik sildid ja muud dekoratiivsed detailid.
Traditsiooniliselt lõikasime koos tordi lahti- siin on huvitav komme näppude vahel esimene amps teineteisele anda. Lisaks on komme säilitada tordi ülemine kiht esimese tähtpäevani. Kui Eestis tegime teadlikult pulmapärja maha mängise siis siin viskasin kimpu, mille sai Caitlin kätte ja Alex sukapaela, mille sai Andre kätte. Vahva :)
Pidu ja tants kestis kella 01.00ni, mis on siinse tava järgi väga kaua muideks. Esialgu oli DJ ja baarmänid kella 23.00ni tellitud aga kuna pidu kestis siis jäid nad nõksa kauemaks.
Eesti pulmale sarnaselt sai oma nime õhupalli peale kirjutada ja mõlemad need pildid paneme kunagi oma koju, kui meil see koht olema saab.
Kokkuvõtteks sujus siis kõik super hästi ja natuke sai nalja ka selle üle tehtud, et jummel tänatud, et me ainult kahe pulmaga piirdusime, et kolmandat küll ei jõuaks enam teha :)
Nii eesti kui usa pulma ametlikke pilte pole ma veel saanud. Ise ka nii ootan juba!!
Sellest toredat ajast kui mu pere siin oli, üritan ka õige pea kirjutada!
Täna sadas vihma siin muide ....
Teie,
Grete Sakai ;)
Ma kujutan ette, et nii mõnedki ootavad teist juba muljeid pulmade kohta. Ja see on mu to do listis olnud tähtsalt kohal. Hea meelega ja südame rahuga võin öelda, et siinne pulm sujus sama hästi kui Eestis, kui oli ikka oma nägu ja Californiale iseloomuliku stiiliga. Ma päris detailselt ülevaadet ei kirjuta aga olulisemad hetked saavad üle käidud.
Nii tseremoonia kui pidu toimusid Alexi ema kodus. ( Tulge külla, siis saate aru kui imeline koht see on!) Meid oli õnnistatud suurepärase ilmaga - päike + 34kraadi sooja, mis õnneks õhtu poole langes alla 30 kraadi õnneks…
Kohal oli 162 külalist, kelle seas lisaks mu perele oli veel eestlastest Kairi ja Amer, kuigi Amer on ameeriklane panin ma ta sel üritusel eestlastega ühte patta :) Peale suhteliselt sarnase ülesehitusega abielu tseremooniat suunduti kokteile ja suupisteid nautima. Tegime siis oma avavalsi ja grupipildi. Muide grupifoto tegemine pole siin väga tavaks huvitaval kombel. Siis suunduti laudadesse ja oma koha leidsid sa pulgakommi ümber seotud nimesildi ja numbri järgi. Enne söömist toimusid traditsioonilised kõned - isamees (best man - Burt), pruudi isa, peigmehe isa ja ka peigmehe ema. Eriti uhke olen ma oma issi üle, kes pidas väga ilusa kõne… ma arvan, et see senini parem kõne, mis ta üldse pidanud on :) Istuti ümmargustes laudades ja pruutpaaril oli oma laud (ka jälle teistsugune komme). 
Toiduks pakuti veiseliha, kana, ahjukartulit, erinevaid salateid ja kastmeid. Lihtne ja maitsev!
Taustaks mängis meie endi välja valitud playlist, millest 75% oli minu valik (nagu te teate on muusika mulle ülioluline) ja siis Alex ja Burt oli kantrit ja tsipa rokki ka lisanud. aga väga hea kombo oli välja tulnud.
Peale sööki jagunes seltskond kolmeks - oli neid, kes oleks võinud terve ülejäänud õhtu lauas edasi istuda ja lobiseda, siis oli neid, kes kimasid kohe magustoitu sööma, sest magustoidu lauale oli raske vastu panna. ja siis olid kolmandad, kes olid valmis tantsima! Kuigi ma võitlesin kahe viimase valiku vahel, sai tantsukirg minust võitu ja ma vist tantsisin kuni lõpuni praktiliselt kõik lood kaasa…nagu väikses omas mullis :)
Tagasi magustoidu laua juurde- Alyse oli põhimõtteliselt vaaritanud viimased kuu aega. Paljud küpsised ja küpsetised olid varem valmis tehtud ja sügavkülma pandud ja umbes pooled s.h. ka pulmatort valmisid viimase nädala jooksul. Ta on müstiline kokkaja ja naudib suure kirega kogu seda nõkitsemise protsessi. aga eks pildid räägivad enda eest, kui ägedaid asju ta on teinud. Lisaks kõik sildid ja muud dekoratiivsed detailid.
Traditsiooniliselt lõikasime koos tordi lahti- siin on huvitav komme näppude vahel esimene amps teineteisele anda. Lisaks on komme säilitada tordi ülemine kiht esimese tähtpäevani. Kui Eestis tegime teadlikult pulmapärja maha mängise siis siin viskasin kimpu, mille sai Caitlin kätte ja Alex sukapaela, mille sai Andre kätte. Vahva :)
Pidu ja tants kestis kella 01.00ni, mis on siinse tava järgi väga kaua muideks. Esialgu oli DJ ja baarmänid kella 23.00ni tellitud aga kuna pidu kestis siis jäid nad nõksa kauemaks.
Eesti pulmale sarnaselt sai oma nime õhupalli peale kirjutada ja mõlemad need pildid paneme kunagi oma koju, kui meil see koht olema saab.
Kokkuvõtteks sujus siis kõik super hästi ja natuke sai nalja ka selle üle tehtud, et jummel tänatud, et me ainult kahe pulmaga piirdusime, et kolmandat küll ei jõuaks enam teha :)
Nii eesti kui usa pulma ametlikke pilte pole ma veel saanud. Ise ka nii ootan juba!!
Sellest toredat ajast kui mu pere siin oli, üritan ka õige pea kirjutada!
Täna sadas vihma siin muide ....
Teie,
Grete Sakai ;)
Thursday, September 26, 2013
Tervitus,
Eile oli imeline päev. Mu pere jõudis siia. Lihtsalt super!!! Neil järelkäimine oli paras seiklus. Kes on käinud LAX lennujaamas, teavad, et see lennujaam on jõhkralt suur ja näiteks teadmine, mis terminali sa maandud või välja lendad on olulisem, kui su koht lennukis, sest kui sa terminali ei tea, ei pruugigi sa oma kohale lennukis jõuda. Aga enivei, kui me jõudsime Tom Bradley International termnal, kuhu mu pere pidi jõudma, oli sisspääs ümber piiratud ja väga palju inimesi välja.. selge, mingi jama. Ja nagu hiljem selgus, oli kahtlane kohver kusil vedelemas. http://www.latimes.com/local/lanow/la-me-ln-suspicious-bag-lax-20130925,0,1770671.story
Peale tiirutamist suure lennujaama ümber sain ühendust oma issiga ja sealt ka teada nende asukoha. Mudugi lõpuks tuli välja, et tänu minu blondisusele olime vale terminali juures niikuinii, sest ma olin oma peas täiesti kindel, et nad tulevad Lufthansaga aga tulid hoopis KLM-iga, mis tähendas seda,et me poleks pidanud sinna Tom Bradley terminali üldse minema. No ühesaõnadga täiesti minu stiil ikka ju...
Ma olen super õnnelik, et nad on siin ja eks järgmine kord juba pikemalt, mis koos teinud oleme.
Viimased päevad on täiel aurul olnud veel viimaste ettevalmistuste hoos laupäeval toimuvaks pulmapeoks. Alexi õde Alyse on siin kunstilise poole juht, ehk ta on nagu nii palju asju ise teinud, et see on uskumatu. Ma palju detaile ei tahaks paljastada aga mõned ikka.. Siin pildi peal on käsitsi kaunistatud küpsised abstraktses stiilis..
Siin me sildistame külalistele minevaid kingitusi. Need on Alyse enda poolt purki tehtud erinevad keedised - moosid, salatid ja kastmed, kusjuures enamus on ta enda aias veel kasvatanud. Eriti tubli naine- kes teeb see jõuab :)
Eile oli imeline päev. Mu pere jõudis siia. Lihtsalt super!!! Neil järelkäimine oli paras seiklus. Kes on käinud LAX lennujaamas, teavad, et see lennujaam on jõhkralt suur ja näiteks teadmine, mis terminali sa maandud või välja lendad on olulisem, kui su koht lennukis, sest kui sa terminali ei tea, ei pruugigi sa oma kohale lennukis jõuda. Aga enivei, kui me jõudsime Tom Bradley International termnal, kuhu mu pere pidi jõudma, oli sisspääs ümber piiratud ja väga palju inimesi välja.. selge, mingi jama. Ja nagu hiljem selgus, oli kahtlane kohver kusil vedelemas. http://www.latimes.com/local/lanow/la-me-ln-suspicious-bag-lax-20130925,0,1770671.story
Peale tiirutamist suure lennujaama ümber sain ühendust oma issiga ja sealt ka teada nende asukoha. Mudugi lõpuks tuli välja, et tänu minu blondisusele olime vale terminali juures niikuinii, sest ma olin oma peas täiesti kindel, et nad tulevad Lufthansaga aga tulid hoopis KLM-iga, mis tähendas seda,et me poleks pidanud sinna Tom Bradley terminali üldse minema. No ühesaõnadga täiesti minu stiil ikka ju...
Ma olen super õnnelik, et nad on siin ja eks järgmine kord juba pikemalt, mis koos teinud oleme.
Viimased päevad on täiel aurul olnud veel viimaste ettevalmistuste hoos laupäeval toimuvaks pulmapeoks. Alexi õde Alyse on siin kunstilise poole juht, ehk ta on nagu nii palju asju ise teinud, et see on uskumatu. Ma palju detaile ei tahaks paljastada aga mõned ikka.. Siin pildi peal on käsitsi kaunistatud küpsised abstraktses stiilis..
Siin me sildistame külalistele minevaid kingitusi. Need on Alyse enda poolt purki tehtud erinevad keedised - moosid, salatid ja kastmed, kusjuures enamus on ta enda aias veel kasvatanud. Eriti tubli naine- kes teeb see jõuab :)
Sellised on minu hommikused jalutu-jooksukäigud. Truu sõber Shailo on alati kaasas.
Aga nüüd perega tegutsema ja rajale.. Tervitused sügisesse Eestisse :)
Thursday, September 19, 2013
Uus algus
Tere taas
mu need sõbrad, kes mu blogi jälgivad ja aeg-ajalt siia lehele satuvad.
eputrilla.blogspot on puhkuselt tagasi ja alustab (loodetavasti) iga
nädalaste postitustega taas. Nii nagu ikka on see eestist lahkumine alati nii raske.. see kord kohe eriti. Võiks ju olla niiet mida rohkem oled seda teinud, seda lihtsam on aga ei! selle asjaga tundub isegi vastupidine see olevat- aina raskemaks läheb. Minu viimased päevad kodus oli täis mu suurepäraeid sõpru ja tuletas mulle meelde olulist asja: Mind on õnnistatud nii imeliste inimestega, et natuke tunnen ka kurjategijana, et ma teid maha jätan aga trust me - it is not easy , minu südames olete kus iganes ma oleks ja kõik võimalused on suhelda mitme interneti kanali kaudu...
muhk on siiamaani veel täitsa tunda... :)
Kui esmaspäeva õhtu lahtiste uste üritusel kus sai mulle tsau
öelda vooris vahetpidamata sõpru uksest sisse, oli lihtslat sõdames väga
hea ja õnnistatud tunne… nagu ka teisipäeval lennujaamas.Nii aga nüüd olen edukalt Los Angeleses.. niii värvikat reisikogemust nagu ei mäletagi. Tallinn-Istandbul Lennukis istus mu kõrval siis ema oma lapsega, kes lihtsalt röökis.. kuna ma olin vist päris kurnatud jäin ma juba enne õhkutõusmist magama.. järgmine hetk..ärkasin selle peale, et inimesed sebisid ja läksid maha.. mõtlesin, et see nüüd oli küll kiire aga siis kuulen kuidas piloot ütleb " the weather in Vilnius is.. " ja siis saingi aru, et oleme Vilniuses, mõtlesin, et no täiesti pe***es kuidas ma vale lennuki peale suutsin istuda. Selgus, et Vilniuses tehti aint vahe maandumine ja võeti uued inimesed peale ja kes tahtsid maha minna läksid :). Tallinn oli ka selline vahepeatus olnud. Ja siis lendasime edasi ja läbi une kuulen kuidas piloot ütleb järjest rumeenia, bosnia hertsogoviina , sloveenai jne jne.. mõtlesin, et isver.. et nagu liinibuss, kuid õnneks ei.. piloot vaid teateas et neist riikidest sõoidame üle. seal ei peatunud.
Istanbuli jõudes tabas mind meeldiv üllatus, kui uurisin loungeis ööbimise kohta. Turkish airlane nimelt majutas mind 5 tärni hotelli täiesti tasuta- viidi ja toodi, elu nagu kuningakassil eks. lisaks lubas Turkis Airlane kaks kohvrit võtta aga kuna ma tuutu ei uskunud seda siis ma mudugi seda toredat võimalust ei kasutanud (Loll- Merili stiilis öeldes :)) Tuba oli ilus ja hommikusöök rikkalik, ainuke asi mida polnud oli internet…. aga no sai magatud ka ilma selleta :)
Lend Los Angelsse Istanbulist oli pikk.. 12.5 h.. normaalselt magada ei saanud.. sest palju mõtteid peas, vaatasin mõned filmid ja kui ma lõpuks kohal olin.. oli mul ka maaailma suurim peavalu kogu sellest reisimisest ja ajavahest.
Viiisakontroll läks valutult nagu ka pagasi kättesaamine. Ja juba oligi
mu kallis kallis Alex lennujamaasa lilledega vastas. LA tervitas mind
oma suurepärase tipptuni trafficuga egk 40 minutit sõitsime 1.45
minutit.. ma jõudsin autos magama jääda juba.
Huvitav on tagasi olla siin...nagu poleks seda 15kuud olnudki, vist vähesed inimeseda saavad öelda, et neil on kaks kodu..:) aga juba igatsen eestimaa inimesi ja kodu...
Skype: gretegretegrete
Viber ja usa number: (001)818-731-9654
(number töötab aga mul on mingid settingud paigast ära, et viber veel ei tööta)
Tänane muusikpala:
http://www.youtube.com/watch?v=7c96pks9ocw
Saturday, February 16, 2013
Päev enne 42. Tartu Maratoni
Järgmine postitus juba sellest kuidas läks.
Subscribe to:
Posts (Atom)